14. märts 2016

Juured ja võlad

Teate, ma olen Teile võlgu. Viimasest postitusest on palju aega ja vett merre voolanud, uus kalender on seinale löödud ning kaugel see kevadki on.
Kuid siinne vaikus ei tähenda, et elu tegevusetult omasoodu veerenud on.

Täna katkestan selle vaikuse ühtede kinnastega. Neis on samuti kokku põimunud mitu lugu. Kuid mis mulle kõige enam meeldib - neid kindaid võiks tinglikult nimetada oma juurte otsimise kinnasteks. Sest nende kinnaste omanik soovis saada endale rahvarõiva komplekti ning otseloomulikult pidid sinna kuuluma ka kindad. Kuid kuidas tänasel päeval lahendada mõistatus "Kust ma siis pärit olen? Millise piirkonna rahvarõivaid peaksin JA tahaksin kanda?". Muide, selleteemalistest vestlustest selgus, et oleme selle naesterahvaga omamoodi seotud ühe kõige suvalisema väikese külaga Mulgimaal. Jajah, ma tean, Eesti on väike ja kõik tunnevad kõiki ning kõik need jutud. Aga siiski...väike külake ning ikka leiad vestluses, et oleme olnud seal põhjusel-teisel sagedased külalised.

Pärast pikki vaagimisi ja otsinguid langes valituks Halliste kihelkond. Minu au oli Halliste kindad kududa. Kombineerisime nii ja naapidi ning otsustasime valmistada sõrmkindad, mis koosnevad ühe muuseumikinda randmest ning teise mustrist.
Randmeosa kindalt
ERM 1810/ab
Mustriosa kindalt
ERM HM E 128

Nende kahe kinda ristamisel sündis minu loodud Halliste:




Nii, hing on natuke kergem. Üks võlg on õiendatud, mitmed võlad veel ees ootamas. Niiet on põhjust blogil silma peal hoida:) 
Ning ei saa salata - käes on ka aeg kevadisemate tegevuste jaoks.
Kena kevadeootust meile kõigile!

25. november 2015

Igaühe jaoks on kuskil keegi

Igaühe jaoks on kuskil keegi.
Asjad juhtuvad põhjusega.
Tuleb see, mis tulema peab.

Päris palju on selliseid ütlemisi. Ja ma täitsa usun seda!
Vahel punnitad ja punnitad, näed vaeva, teed enda arust kõik õigesti ja...tulemust ei kuskil. Olen sellistes situatsioonides alati dilemma ees - kas peaks juhinduma eelpool nimetatud lausetest, andma alla ning nentima fakti, et ju siis ei olnudki loodud minema? Või vastupidi: suured asjad ju ei sünnigi ilma vaevata. Miks ma peaksin esimese takistuse ilmudes kohe käed rüppe laskma? Kui palju on õnnestumisi ning edulugusid, mis algavad pisukese viltuvedamisega, kuid päädivad rõõmsa lõpuga, sest inimesel on sihikindlust ja kannatust jagunud.

Ah, et miks ni filosoofiline täna? Ei, ei ole hallid ilmad mulle pessimismi süstinud. Tegelikult olen selliseid "ju siis ongi loodud nii minema" filosoofiaid päris tihti harrastanud. Omamoodi lohutus ju. Ning tõetera on sees ka - kui on mingi asi mõeldud kindlat teed pidi minema, siis küll ta läheb ka!
Sama võiksin tõdeda ühe kinda kudumisele mõeldes...
Nimelt võtsin kunagi ühel üritusel nö igavusest vardad kätte. Olen saanud omale nakkushaiguse, mis ei luba niisama käed rüpes istuda. Ning kuna kõrvad on lahti, juttu kuulata saab, siis hea meelega alustasin sõrmede rahutuse leevendamiseks kinda kudumist.

kindad, labakindad, kirikindad,
 ERM A 293:168, Eesti Rahva Muuseum,
http://muis.ee/museaalview/601647 
Need Tarvastust pärit kindad osutusid valituks sel lihtsal põhjusel, et kunagi koolipraktika käigus kudusin sarnaseid. Kuid millegipärast ei kasutanud me pildilt kuidagi "kahtlasena" tundunud rannet, otsustasime praktikajuhendajaga klassikalisema värvilahendusega randme kasuks. Hiljem aga originaale Eesti Rahva Muuseumis uurides ja õigeid lõngatoone paika pannes, jäi mulle kripeldama mõte, et tegelikult on kunagine kindakuduja (nagu legend muuseumis kirja on saanud, siis "Tarvastu naesterahvaste tehtud" annab muidugi konkreetse vihje kätte:) ) väga täpselt teadnud, mida ta teeb. Andsin oma kripeldusele voli ning alustasin julgelt nende Tarvastu kinnaste kudumist.

Aga nagu paljud vast teavad, kipub mingil hetkel ind raugema. Kui palju "küll ma varsti teen lõpuni" töid teil kodus ootel on? Igatahes, mind vaevab alati teise kinda alguses motivatsiooni puudus. Jah, ma tean, tuleks kahte korraga kududa... aga seekord läks niipidi. Üks kinnas oli valmis, võiks öelda, et juba üle aasta kapis oma paarilist ootamas. Teine aga lasi end veel oodata. Ei olnud piisavalt isikustatud minu jaoks nende kinnaste tegemine. Mulle meeldib, kui mul on konkreetne inimene silme ees, kellele ma midagi meisterdan. 

Ja nagu jutu alguses mainitud, siis tõepoolest on igaühe jaoks kuskil keegi. Nii oli ka selle üksiku õnnetu kinda jaoks olemas üks tore noormees, kes praegusele aastaajale vastavalt oma "mul käed külmetavad" murega minu poole julges pöörduda. See oli armastus esimesest silmapilgust! Ei-ei, mitte minu ja noormehe vahel, vaid Tarvastu kinda ja noormehe vahel :) Ning see tekkinud poolehoid ei lubanud ju sellel kindal üksikuks jääda. 

Nii valmisidki lõppkokkuvõttes pooleteise aastaga Tarvastu-mustrilised labakindad. 100% villased, kootud 1.25 varrastega 8/2 lõngast.

Kui oled mässinud end mantlite, tekkide ja sallide sisse ning ikka tunned, et kuidagi kõhe on olla, siis ehk aitabki hinge soojendada mõte, et igaühe jaoks on kuskil keegi.
Kui juhtuma peab, siis küll ta juhtub!







16. november 2015

Sõbrannad, kindad ja hirmsad karud.

Kuigi see lugu peaks jutustama sellest, kuidas ma sõbrannale kindad kudusin, siis... ma ei saa üle kiusatusest siia ka üks mõttemäng panna.

Veetsin nimelt nädalavahetusel aega väga lähedaste soojade sõbrannadega. Võtsime kätte ning läksime sõna otseses mõttes keset metsa - ühte majakesse keset põlde ja metsasid. Sinna viiv tee on mind alati lõbustanud, iga pöördega läheb see aina väiksemaks. Riigimaantee, pisem asfaltee, kruusatee, põlluvahetee, metsavahetee ja natuke omaloomingulist üle muru sõitmist. Ja kohal me olimegi! 
http://www.naturladen-online.de/
images/content/blog/november1.jpg
Ega me midagi erilist teinudki. Ning kui aus olla, siis see oligi ürituse eesmärk. Lihtsalt olla. Panna pliidi alla tuli, keeta kannus sooja vett, kütta soojaks ahi, pista juurikad panniga ahju, karta välipeldikusse minnes karu ja hunti, kuulata vaikust ning tõmmata kopsud värsket õhku täis. Sain sellisest mittemidagitegemisest väga positiivse laengu, hingel oli hea.

Ahjaa, selleks et edasi anda KUI karutagumikku me läksime, peab kindlasti ära märkima, et tegemist oli kohaga kus puudus levi. Ei mingit internetist guugeldamist või laikimist või sheerimist, isegi ei mingeid kergelt võetud telefonikõnesid. Selleks, et midagi asjalikku maailmale edastada, tuli ikka kummikud jalga tõmmata ning hoovile kivihunniku otsa ronida. 

Olles veetnud aega sellises keskkonnas, astusin tagasi "tavalisse" ellu laupäeva pärastlõunal. Teen jõudehetkel harjumuspäraselt lahti internetiavarused ning mida ma näen - Prantsusmaa sulgeb piirid, eriolukord, AK erisaade jne jne... Minu esimene mõte oli: "Kui kaua ma levist väljas olin?"
Vaatasin. Lugesin. Kuulasin. Sirvisin.
Ja..
Ja ma jään jätkuvalt enda juurde - päris elu on see, mis toimub sinus endas. Päris elu on see mõnus ümbrus, mida sa endale lood ning milles on hea olla. Ning pärast sellist pisikest mini-ehmatust tsivilisatsiooni naasmisel tabasin end taas mõttelt, et tegelikult oleks mu vaimul palju kergem olla, kui eht-eestlaslikku isemajandavat metsatalukese elu saaks elada. Jah, annan endale aru, et kõik selle elu juures ei ole romantiliselt pitsiline, heinalõhnaline ning ritsikasirinaline. Kindlasti jagub tööd pikkadeks päevadeks, on hetki, kus istud lumevangis või mudamülkas, kirud neid pinisevaid sääski või tabad end taas mõttelt, et kool/lasteaed/pood on liiga kaugel. Kuid ma võtaks kõik need "ebamugavused" rõõmuga kanda, kui saaksin elada nii, et mu päeva suurim hirm oleks lihtsalt see, et "äkki tuleb hunt kui ma välipeldikusse lähen" :)

Levi on hea ja vajalik, kuid vahel on hea sellest väljuda ja tunda, mis tegelikult me ümber toimub.

Eelneva jutu valguses ei tundu ma just eriti originaalsena, kui nendin fakti, et heade sõpradega on alati hea. Ja headele sõpradele on hea teha head.
(kujutan ette, et mu kirjandusõpetaja hoiaks praegu seda lugedes kahe käega pead kinni ning kui ta selle on lõpetanud, jooniks kõik need "hea" sõnakordused alla ning märgistaks punase hüüumärgiga. Vabandust!)

Hea tegemise alla kvalifitseerin ma ka kudumist. Sõbranna ümmarguseks sünnipäevaks kinkisin talle abstraktse kinkekaardi, mis sümboliseeris seda, et "ütle milliseid kindaid sa soovid, ma koon sulle".
Nüüd külmade sügisilmadeaegu oli käes tasumise tund, pidin oma vardad tööle panema.

Sõbrannale meeldib must. Sõbrannale meeldivad huvitavad lahendused ja mustrid. Mulle meeldib Eesti Rahva Muuseumi muis.ee, mis annab lõpmatus koguses inspiratsiooni oma pildibaasiga.
Õnneks oli sõbranna usin, ning jõudis piltide seast välja sortida neid, mis teda enim kõnetasid. Pärast pikki arutelusid, otsustasime teha kahe kinda ristandi:
ERM A 559:200;
 Eesti Rahva Muuseum;
Faili nimi:041062_ERM_A_559_200.jpg

ERM A 559:322;
 Eesti Rahva Muuseum;
Faili nimi:041090_ERM_A_559_322.jpg
Põhilise väljanägemise laenasime esimeselt kindalt. Kuid kuna me ei suutnud loobuda valgel kindal põhilist mustririba ümbritsevast võrgustikust, siis lisasime ka selle.

Viimaste lehtede langemise aegu sündisidki sõbranna-kindad.
100% villased, kootud 8/2 lõngast 1,25 varrastega.



Olgu sõbrannal neis kinnastes sõrmed  ja hing soojas. 
Kuigi tõele au andes - soovin seda meile kõigile. 
Pange vahelduseks päris villased kindad kätte, tõmmake end levist välja, ümbritsege soojade inimestega ning minge saage kuskil metsade või põldude vahel aimu sellest, mis meie ümber praegu päriselt toimub. Ja tundke, et tegelikult on vahelduseks lehekrabinat või "metsast tuleb karu!" päris hea karta:)





4. november 2015

Nähtavus ja edevus

Käes on minu lemmik aeg aastast.
http://www.artrenewal.org/artwork/256/256/11357/
november_afternoon,_stapleton_park-large.jpg

















Ma kujutan ette, kuidas paadunud suvesõbrad seda lauset lugesid ohkasid ning mõtlesid "Veel üks selline!". 

Aga nii mõnus on ju, kui lõpuks on väljas nii palju värsket karget õhku, et võta vaid vaevaks ning tõmba kopsud seda täis. Aga nii tore on ju, kui tunned ennast õue minnes töökangelasena, kes ilmaolusid trotsides siiski nina välja pistab. Aga nii hea on pärast seda värskust ja jahedust uuesti tuppa tagasi tulla, põsed ilma kosmeetikatagi punakalt õhetamas. Ja mis peamine - mitte midagi ei juhtu, kui ma mõni päev üldse välja ei lähe! Ei mingit süütunnet... Lihtsalt toimetad vaikselt, naudid mõnd head raamatut, raadiosaadet, kaminatuld või koogiretsepti, avastad taas naabrinaise kingitud küünlapaki ning ohkad härdalt: "Mis nii elul viga!".
Niiet ma jään enda juurde - hea on, kui loodus oma unne suikumisega ka meile korra aastas noodi kätte annab. Jah, sa võid vahel rahulikult olla. Jah, sa võid vahel puhata ja miks mitte ka mittemidagi teha. 

https://c2.staticflickr.com/4/3254/3005799829_2e3193f652.jpg



















Kuid selle kõige juures on üks AGA - kui sa liigudki sügisöös ringi, naudid värsket õhku või ajad kangelaslikult asjatoimetusi, siis ma palun sind - ole nähtav! Ole nähtav autojuhtidele...

Seoses helkurite väljaotsimise hooajaga tekkis mul idee ka ise miskit meisterdada. Okei, olgu siiski ära mainitud, et päris helkurid peab ikka ka välja otsima. Aga mu õiglustunne sai natuke riivatud - laste riietel on igasse võimalikku kohta pikitud mõni helendav riba. Kuid katsu midagi sarnast täiskasvanu riietesse lisada?

Aga palun, edev naine minus võttis võimust. Miks mitte kanda enda küljes prossi või rippuvat lillekest, mis oma olemuselt ongi sama helkiv nagu lasteaialapse kombeka püksisäär. Sina liigud, pross liigub ja oledki hämaras nähtav!
Tegelikult see puuvillase sitsiriidega lilleke
ripub täitsa nagu päris helkur.
Ja see on kahepoolne - ei ole vahet,
kuidaspidi tuul ta keerutab, nähtav oled ikka!


Pits, sametpael ja südameke - edeva naise superkombo!
Omamoodi vanamoodsas võtmes.


Midagi loomasõpradele.



Tegelikult on mul kodus satsi, pitsi, paela ja nööpe veel hulgim. See on alles algus!
Kui tunned, et tahaksid ka pimedal ajal oma edevust demonstreerida, abistan sind meelsasti.
Kirjuta mulle esitmoodu@gmail.com, ning leiutame ka sinu külge miskit, mis sind pimedal ajal veelgi nähtavamaks teeb.

8. juuli 2015

Tõõvöidud ja mõnda

Nagu ehk minu mitme kuu tagusest postitusest teada, võtsin kätte ja hakkasin kuidagimoodi realiseerima sügelevaid sõrmi ja armastust kirjude kangaste järele. Vähemoluline pole ka see, et selle kõige käigus tahaksin käppa saada need õmblusoskused, mille abil mu vanaema oma Tikka õmblusmasinaga kauneid ja korrektseid õmblustöid tegi.
Õpin, arenen, katsetan, proovin...
Ja nüüd tundub, et see kõik hakkab juba natuke oma elu elama. Suur hunnik mütse sai tuhinaga valmis "vändatud". Ning kõik esimese pesakonna liikmed on juba mööda ilma laiali lennanud.

Siinkohal hõiskangi väikse "Hurraa!" toredatele koostööpartneritele ning teen reklaami kohtadele, mida tasub külastada. Kasvõi sellepärast, et seal müüakse lisaks muule heale ka minu tehtud kirjusid titemütse.

Rohelise Maja pood ja kohvik Viljandis
See on koht, millest ma ei oskagi midagi eraldi välja tuua, sest olgugi, et tegemist on poe ja kohvikuga, on neil seal paljupalju head veel lisaks peidus. Kasvõi see aura, aroom, seltskond... Kui mõtled laupäeva hommikul, et kuhu võiks täna minna, siis minu soovitus - istu rongile, sõida Viljandisse, mine naudi lihtsat olemist, kohvi ja kooki Rohelises Majas ning lahkudes osta üks titemüts ka kaasa:)

https://www.facebook.com/pages/Rohelise-maja-pood-ja-kohvik/183633748351582?fref=ts
Disainkäsitöö kauplus Väike-Karja 5 Tallinnas
Jah, mind ennast ka üllatab, et mu mütsikesed minust nõnda kaugele on jalutanud. Lausa Tallinna vanalinna, otse turismi tuiksoonele. Aga seal nad ripuvad, seltsiks palju ilusast käsitööst sõpru. Jalutuskäigul vanalinnas, mine otsi nad üles!
https://www.facebook.com/designhandicraft


Lasteriiete kauplus Nona Telliskivi Loomelinnakus
Nona poes on Esitmoodu titemütsidele eraldatud lausa oma pisike laud. Kuna Nona poes ümbritsevad mütse ilusad, väga ilusad, toredad ja väga toredad Eestis tehtud lasteriided, tunnevad mu mütsid seal ennast vägagi koduselt.
https://www.facebook.com/nonatelliskivi

Nagu juba ütlesin, on see kõik oma elu hakanud elama. Esimene pesakond on välja lennanud, tegelen uute põnevate kangaste leidmisega, ideede arendamise ning otseloomulikult uute mütside tegemisega. Selleks aga, et huvilised paremini minu õmblus(edu?)sammudel silma peal saaksid hoida, on mul loomisel FB fännileht. Nagu üks ITsuurkuju kunagi ennustas, pidi tema meelest tulevikus kogu Internet kui selline Facebooki kolima:) Eks ma siis ennetan seda.

2. juuni 2015

Pluusid ja lilled

Mu meelest ei ole midagi toredamat, kui hommikul lahtiste ustega kapi ees seistes ja pead murdes avastada, et tegelikult on seal nii mõnigi värviline ja kirju pluus, mis justkui lööb päeva särama.
Kuidas saakski erksates värvides igav päev tulla?

Pauliine leidis kapist kaks näidet:
Sinisekiju käisteta kerge puuvillane pluus.
Sobib suurusele M.
Hind 5.90

Roosalilleline puuvillane triiksärk.
Sobib suurusele M.
Hind 7.90


Kevadisemad kleidid

Pauliine lõi kevade puhul taas oma kapiuksed valla, et rõskust tuulutada ning kõigile huvilistele kapipõhjast huvitavaid leide pakkuda.
Aga palun - mõned kleidid siis!
Kerge ja suvine ülevoolava lõikega kleit-tuunika.
Sobib suurustele S, M ja L - oleneb kui lopsakat kleiti tahta!
Hind 7.90

Oh kui romantiline suvine lilleline kleit.
Sobib M suurusele.
Hind 9.90

Tütarlapselik armsalt roosiline kleidike.
Sobib suurusele M.
Hind 8.90

Kergelt suvine kirju kleit.
Sobib suurusele S/M.
Hind 9.90